Lõpp paistab (26 päeva Eestini)
Nii hey hey, Veel on nii vähe jäänud ja uskumatu, et juba hakkabki see kõik siin läbi saama. Päevad aina lähevad edasi ja eks iga lõpp on natuke kurb. Tegelikult on palju hetki, kus sooviksin nii väga, et saaksin kohe koju tulla. Midagi kasulikku justkui ei tee siin ja ma ei kannata seda üldse. Kool on täiesti ajaraisk, vaidlen kogu aeg õpetajaga, et teeks midagi ka siin. 3 h on tunde päevas, mis on Eestis siis üldjuhul 4 õppetundi. Ja noo selle aja jooksul jõuab palju teha (vähemalt peaks), aga vahest kirjutan 3 h jooksul ainult 30 minutit midagi. Ei saa olla õpetaja, kui ei suuda planeerida tööaega. Ta ütleb, et pole aega selleks ja tolleks ning joonistab mingeid plaane, räägib, et tal on õppetööplaan, mida suure tõenäosusega tal ikka pole. Suhteliselt raske on seletada milline ta on. Koolis üldse midagi ei tee, täiesti mõttetu minna. Näiteks tänasel päeval, olen ühe asja teinud mille tegemine võtaks 20 minutit. Kuna ma ei viitsi pingutada ja olen ka telefonis, siis võtab see vei