Veel on nii vähe jäänud ja uskumatu, et juba hakkabki see kõik siin läbi saama. Päevad aina lähevad edasi ja eks iga lõpp on natuke kurb. Tegelikult on palju hetki, kus sooviksin nii väga, et saaksin kohe koju tulla. Midagi kasulikku justkui ei tee siin ja ma ei kannata seda üldse. Kool on täiesti ajaraisk, vaidlen kogu aeg õpetajaga, et teeks midagi ka siin. 3 h on tunde päevas, mis on Eestis siis üldjuhul 4 õppetundi. Ja noo selle aja jooksul jõuab palju teha (vähemalt peaks), aga vahest kirjutan 3 h jooksul ainult 30 minutit midagi. Ei saa olla õpetaja, kui ei suuda planeerida tööaega. Ta ütleb, et pole aega selleks ja tolleks ning joonistab mingeid plaane, räägib, et tal on õppetööplaan, mida suure tõenäosusega tal ikka pole. Suhteliselt raske on seletada milline ta on. Koolis üldse midagi ei tee, täiesti mõttetu minna. Näiteks tänasel päeval, olen ühe asja teinud mille tegemine võtaks 20 minutit. Kuna ma ei viitsi pingutada ja olen ka telefonis, siis võtab see veits kauem aega. Ega ma väga ei ootagi koolist enam midagi ja enam ei viitsigi eriti pingutada. Nii natukene veel ja siis on kõik läbi. Lihtsalt pean ära kannatama selle õpetaja ja klassivennad ja kõik selle jama. Klassivennad ka käituda ei oska ja vahest ajavad nii närvi, teeved nii lolle nalju ja siis vahest isegi õpetajaga koos. Hetkel istun ka koolis ja midagi ei tee. Ainult ootame ja ootame, teeks asjad ära ja läheks koju. Ootame poisse kes läksid poodi. Õpetaja ütles, et üks on karkudel, et selle pärast neil läheb kauem. Vabandust, aga kui ei jõua seda 20 minutiga ära teha, siis ei saa minna poodi. Ootame poisse, et teha teste, enne oli 30 minutit aega, et teha ja selle ajaga ei jõua mõõta pulssi, vererõhku, puusa- ja vööümbermõõtu ning kopsumahtu. Ma ei tea mis ma Eestis tegema hakkan, ma pole enam võimeline töötama, ajud jooksevad esimesel nädalal kokku. Kuni viimase kahe nädalani oli õpetajal, kes palju parem oma ajaplaneerimiselt pole, kui mu klassivennad, aega küll. Nüüd sai ta aru, et on vähe aega jäänud ja oi kui kuri ta nüüd on. Ja isegi ajab asju minu kaela, et minul on vaja kool varem ära lõpetada, nii et selleks ajaks on vaja kõik tööd valmis saada. Kui varem oli kuupäev antud, millal tuli peatükk ära lõpetada, siis polnud see üldse nii tähtis ja seda sai venitada. Nii, et mina istusin koolis ja midagi ei teinud.
1 kuu on mul veel võimalik õppida inglise keelt ja ausalt öeldes on see juu ainuke asi, mille pärast veel siin olen. Tahaks, et keel veel parem oleks, ikkagi on nii palju võõraid sõnu. Näiteks panen ma filmile ikkagi veel subtiitrid (inglise keelsed ikka) alla, sest ei saa kõikidest sõnasest aru. Mõnel filmil ei saa isegi subtiitritega midagi aru. Keele areng võiks parem olla, kuigi tavalise jutu saan ikka ilusti räägitud. Klassivennad küll vahest ütlevad, et ma ei saa millestki aru, ma ka ei tea neid. Hääldamine on küll mu jaoks vahest raske, kuigi siiski on olemas nii palju erinevaid aktsente ja hääldamis viise. Eks ka Eesti olles läheb ju õpe edasi ja mul pikk elu veel ees keele arendamiseks, vähemalt praeguseks on mul suhtlustase olemas, mida ilma vahetusaastata ma ei usu, et oleksin suutnud selgeks saada (sorry ma olen puupea ja keeled ei hakka külge).
Mai esimesel nädalavahetusel käisin Bristolis. Läksin juba neljapäeva õhtul, sest plaanisime minna Bristol City vs Manchester City naiste mängu vaatama. See pidi küll olema ühel vasasemal nädalavahetusel, aga lükati edasi. Niisiis mängiti seda neljapäeva õhtul. Peale kooli sõitsin kahe bussiga Newporti ja sealt rongiga Bristoli. Nii väsitav oli see minek, päeval oli veel raske trenn ka olnud. Vaatasime enne ka soojendust ja muidugi silm kohe puhkas seda kõike seal vaadates. Bristoli tiimis olid peaaegu minu vanused mängijad ja noortekoondise mängijad. Manchesteri tiim oli natukene vanem, seal olid A koondise mängijad. Vaatajaid oli umbes sama palju kui Eestis meeste mängudel. Manchesteri fännid laulsid ja elasid kõigest väest kaasa. Ringi jooksid veel arvatavasti Bristol City akadeemia ja kolledži tüdrukud. Haigelt tahaks minna sinna kolledži. Jäin ööseks siis Bria ja Davidi juurde Bristoli ning lasin reedese kooli üle. Õpetaja ütles selle peale ainult, et tore, et sa ütlesid, muidu oleksime me sind homme oodanud koolis. Ma ei saa sellest õpetajast aru, üks päev tulin klassi 40 minutit hiljem, õpetaja ei öelnud sõnagi ja ma läksin lihtsalt oma kohale.
 |
| Mänguhoos |
 |
| Mängijad staadionile minemas (Sinisega Manchester City ja Inglismaa koondise kapten) |
Igatahes järgmisel päeval tõusin ja käisin jooksmas, sõin ülihäid bataadipannkooke, mida Bria oli teinud millalgi. Käisin linna peale jalutamas ja mulle nii meeldib see linn. Kõik asjad on nii kättesaadavad (üleüldse on UK-s kõik kättesaadav kergesti). Käisin vintage poes, nii lahedad asjad olid, et oleks kõik poest ära ostnud, aga see nii kallis (20-50£ asja kohta). Neid poode oli seal kohe palju. Siis käisin jaapani poes ja ostsin mingid veidrad majustused ja rohelise tee latte. Lõuks avastasin end kiriku tuurilt. Läksin kirikusse sisse ja kohe küsiti, et kust pärit olen ja pakuti venekeelset kirikutuuri plaani. Võtsin inglisekeelse, aga paljudest sõnadest ma aru ei saanud, sellegi poolest oli kirik väga uhke. Pärast seda kõndisin Bria korterisse ja sõin lõunat ning puhkasin, sest jalad olid tõesti väsinud. Oleksin tahtnud veel parki jalkat mängima minna, sest seal olid väikesed platsid. Ma ei tea kas oleksin julgenud, aga no jalad olid väsinud ka, nii et ma ei läinud. Kui Bria töö lõpetas läksime temaga ronima. Mulle päris meeldib see. See oli teine kord koos temaga ronida. Eelmine kord käisime koos köitega, aga see kord olid madalamad seinad ja ilma köiteta ronimine. Selle pärast kartsin algul, sest ülevalt alla kukkumine on ikkagi pisut kõrge, kuigi all on pehmedused, siis ikkagi ei oks võibolla väga õigesti kukkuda. Ronimisel peab suhteliselt palju pingutama oma lihastega ja eriti kätega. Ma olen tegelikult suhteliselt lasik ja ei viitsi kõike endast anda, et kätt edasi venitada. Seal ikka on oma liikumseda ja asjad. Ka sõrmed peavad tugevad olema. Õhtul tegime kiiresti süüa ja läksime magama. Hommikul läksime jooskma ja kuskil 1 jooksime/sörkisime koos Mystiga (koer). Nii ilus ilm oli ja mulle meeldib joosta uutes kohtades, ma ei kannata rutiini. Kõige paremad jooksud ongi alati kuskil uues kohas, kukil linnas kus saab näha asju. Jooksime üle Bristoli silla ja nägin täiesti uuest küljest seda linna. Seal üleval sillal oli teine linnaosa ja võtsime seal kohvikust endale joogid ning pärast jooskime tagasi. Bria tegi lõunaks süüa Bubble & Squash-i mis on tavaliselt Brunci (hiline hommiku söök ja varajane lõuna) söök. Peale seda läkisme tema uude majja remonti tegema. Võtsime vannitoa seinaplaadid ja mingid plaadid laest maha. Mulle väga meeldis seda teha ja võiksin vabalt igal nädalavahetusel seal käia. Järgmisel päeval läksime hommikul jälle remonti tegema ja käisime pühapäeva praadi söömas (Sunday roast). See on alati no nii suur, aga hea. Käisime pargis jalutamas ja ma võrdleks seda nagu Eesti rannaga, rahvast täis - päevitatakse, grillitakse, mängitakse.. õhtul tuli host pere Bria uut maja vaatama ( maja tähendab tegelikult ridaelamu ühte boksi koos väga väikese aiaga). Sõime veel šokolaadi toorjuustu kooki, mille valmistamist olin ma Briale õpetanud. Koju sõit oli tegelikult tore, aga samas kurb. Alati tunnen imelikult kui pean tagasi koju Blainasse minema. Mulle meeldivad suured linnad vist ikkagi rohkem. Esmaspäeval oli ka vaba päev, sest kui Eestis on kevadpüha esimesel mail siis siin on see mai kuu esimene esmaspäev, sest siis saab pikema nädalavahetuse.
 |
| Selliseid parke on Bristol täias |
Kommentaarid
Postita kommentaar