Annabel in UK

Hey hey! Mõtlesin, et kirjutan ühest toredast seiklusest. Ehk on ka teil huvitav lugeda ja mul tulevikus hea meenutada. Tol päeval, nagu igal kolmapäeval, pidin minema trenni. Isa palus enne, et küsiksin, kas mõni trennikaaslane saaks mind pärast trenni koju tuua, mida küll tõenäoliselt ei juhtuks. H emal pidi olema õhtuks midagi teha. Okei, juu siis on midagi, ma väga ei tahtnud küsida ka. H isa viis mind naaberlinna bussipeatusesse ära. Õues sadas vihma ja bussipeatuses vihma käest varjuda praktiliselt pole võimalik. Buss pidi tulema 18.12 ja tiba hilinemisega siis tuligi minu buss X4. Vihma sadas ja ma olin nagu jess buss ning tormasin ruttu peale. Märkasin küll, et bussis pole üht natuke puudega poissi kes seal tavaliselt on ja ka bussijuhi vahetus ei toimunud, mis muidu alati sel bussil selles peatuses on toimunud. Vahet pole. Mõtlesin et ju see kord on siis nii. Istun maha ja tahtsin oma telefoni laadida, et ei peaks hiljem akupanka kasutama, sest ma ei viitsi seda pärast...

Hey! Kuidas läheb? Kõige tüüpilisem ja nõmedam, tavalisem küsimus siin. Tegelikult kirjutan natuke oma jõuludest, mis saime veta imelisel Šotimaal. Laupäeva hommikul kell viis tõusime, et hakata sõitma Šotimaale, kus elab host pere kõige vanem tütar. Tee sinna oli 900 km. Sõitma hakkasime umbes pool kuus hommikul. Teel tegime peatuse, et süüa hommikust. Ma ostin endale putru, aga Eesti on puder maitselt ja välja nägemiselt ikka alati parem. Autos istusin ma akna all ja pool teed suhteliselt magasin. Silvana istus keskel ja tundin kohe kui rahulolematu ta selle pärast oli. Pärast, kui kohale jõudsime, ta ka veel vingus, et ma sain jah magada, sest istusin akna all. Nagu see oleks minu süü, et ma lihtsalt istusin esimesena autosse. Terve reisi tundsin kuidas ta sellega rahul polnud. Ma ei tea üldse mida ta minust arvab. Tundub nagu me väga ei klapiks. Vahetevahel on tore, aga no ma ei tea. Alati kui tere või head aega ütlen, siis ta vaikselt ütleb midagi vastu ja ise es...