Mis mis, juba pool aega möödas.

Hellouu!

Juba on üle poole vahetusaastat läbi, kuidas tunne on ja mis muutused on siis toimunud?

Ühel päeval pärast vaheaega jälle kooli jõudes lihtsalt tundsin, et tahan kirjutada ja sealt see postitus alguse sai.

Kõndisin pea maas kooli, trepst üles minnes vahtis maast mulle osta hunnik prahti. Edasi liikudes mõistsin jälle kui jube on kooli ukse esine, eriti veel prügikasti ümbrus. Asfalt on justkui dalmaatsia koer, ainult valgete täppidega. Kas prügikasti juurde jõudes oli liiast seda nätsu sinna visata? Läksime ise avanevatest ustest sisse ja jõudsime Silvanaga sööklasse, kuhu tegelikult mahuks korraga istuma ainult üks lend. Kuna me ei läbinud enne neid soojemaid kooli koridore, siis ruum ei tundunudki täna nii külm. Istusime ikka ja jälle samasse kohta, et 45-ks minutit chillida, sest miks mitte nii vara kooli jõuda. Varsti tulevad mõned teised tüdrukud ka, kellega mina praktiliselt kunagi ei räägigi. Tunnen, et nad on kartlikud, kuigi seda peaksin mina olema, aga no tegelikult on nad toredad. Tunnen nagu ei läheks siin ma kellelegi korda. Tore, et instagrammis vähemalt näidatakse huvi ja hakatakse jälgima.
Nüüd ma istun siin, Silvanaga pole täna veel mitte midagi rääkinud ja ega ta tavaliselt ise suhtlust ei alustagi. Ja miks need uksed on siin pärani lahti?  Enamus õpilasi, kes enne siin ruumis sooja hoidsid, kadusid koos selle kohutava kellaga, mille helinat ma esimesest päevast peale vihkan, arvates, et see on häirekell. Ütlesin Silvanale "bye" ja ma isegi ei tea kas ta vastas midagi. Nüüd istun koolis oma klassis arvuti taga. Enne käisin jälle selles rõvedas WC-s, kus lakke vaatamist ma pigem väldin. Tundub nagu oleks seal on sõda toimunud. Koristajat pole ma koolis kunagi näinud, ei tea kes see üldse on? Aga mida sa koristad kui sees käiakse välisjalatsitega, arvates, et elatakse lõunamaal. Aga ei, te elate Walesis, kus muld kunagi ära ei kuivagi. Jõudes klassi ütlesin muidugi tere ja vastuseks on alati küsimus, et kuidas läheb? Ma enam peaegu ei kuulegi seda küsimust peale teret, nii et ignoreerin seda parem. Kõige lollim küsimus. Nüüd istun oma arvuti taga ja ootan, nagu oleks mul aega maa ja ilm. Mis kahjuks on isegi vist tõsi. Ootame kuni kõik poisid, kellel arvatavasti on ükskõik millal tulevad, kooli jõuavad. Kõige kurvem selle juures on, et ma tõusen enne seitset ja tunde alustan peale üheksat...enne kümmet. Ma ei taha elada nii. Ma tunnen ennast näljasena. Kell on 9.19 ja ma ikka istun ja ootan. Mida kõike ma selle asemel tegelikult teha võiksin. Pärast 3 koolitundi tahaks süüa ära oma batooni ja teha enne trenni mõned harjutused. Selleks on mul aega tõenäoliselt vähem kui tund. Siis pean seda kiirustades tegema, aga miks ma praegu istun lihtsalt niisama ja pärast kiirustan? Kell on 9.23. Peale kooli koju minekut ja olekut, jälle selle sama bussiga, ma isegi nii väga ei oota koju minekut.
Peale koolitunde on 1 tund trenni? Või kuidas seda nimetada, kui trenn koosneb ühest harjutusest? Kasutan aega ära ja rügan mõnda lisa harjutust teha. Riietusruumi jõudes lähen esimese asjana duššide kallale ja panen need iga natukese aja pärast uuesti tööle, sest olen ainuke kes sellist asja kasutab. Riideid vahetades jään ikka ja jälle koristajale ette. Ainsa sooja kohana on riietusruum siiski mu lemmik, peale kauba on siin free wifi.
Muidugi jäi buss hiljaks, aga õnneks enamasti enam pabistama ei pea, sest bussi aegu muudeti ja järgmisest bussist maha ei jää (üldiselt). Ameerikamägesid meenutavalt bussireisilt kodu poole kõndides on mul jälle pea maas. Mida ma näen? Kakajunne ja prahti ja muidugi nätse, millest mõni kindlalt siinse õe oma. Koju jõudes tuleb kohe temperatuur toas 18.5 C peale keerata ja oma toa aken sulgeda, et sinna ka sooja pisut saada. Ruttu sean kõik asjad korda ja otsin köögist midagi söödavat, koos sooja joogiga alati. Ja ongi kohustuslik päeva osa läbi ja aeg aega surnuks lüüa.

Lihtsalt sees on tüdimus. Elada kellegi teise kodus, kellegi teise toas ja kedagi väga ei huvita kui sulle seal ei meeldi. Tegelikult pole midagi väga viga. Lihtsalt on näha kuidas vanema tütre tuba on tasapisi kujunenud noorema omaks. Pruunile tapeedile on kleebitud pildid ja üks kahest lillelisest tapeedist läinud musta-valge kirjuks. Pool mööblit on halliks värvitud ja kohati on tunne, et see on papist tehtud või lihtsalt vana. Toa omaniku asjade vahele üritan mina veel oma asjad kuhjata ja ma vihkan asjade üleküllust toas. Toa aken tuleb igal hommikul lahti teha. Seda tuleb teha üle voodi ronides ning kardin voodi ja aknalaua vahelt lahti tõmmata. Siis saan avada akna mis on üleni udune ja sellega tagan, et tuppa tagasi tulles on siin jääpurikad (okei tegelt pisut külm kuid siiski värske õhk).
Köök on mu lemmik koht. Kraani kinni-lahti keerates pead jõudu rakendama ja pisut hallitanud kraani peale pressima ning samal ajal keerama. Kõik need asjad häirivad mind, aga see pole minu kodu ikkagi, nii et ma ei saa midagi teha. Küpsiseid ei saa välja jätta, sest järgmiseks päevast on neist kook saanud.  Ka kappides on tunda  niiskuse lõhna ja peale selle igatsevad nad koristamist. 

Pilt vist väga kokku ei lähe postitusega, aga ikka tore üks panna juu. Mina ja Silvy, kui Bathis käisime talve vaheajal. Väga ilus linn on igatahe.

Tunnen ennast kudagi ahistatuna siin Blainas. Muidugi, vahest toimub midagi ka, aga seda rutiini ma ei salli. Algul oli kõik huvitav, aga nüüd kui pool aega on möödas ma juba ootan, et tagasi tulla ja tundub, et nii palju asju tahaks juba Eestis teha.

Loodan, et teil on olnud hea sõbrapäev!

See you soon,
Annabel


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mul on vaheaeg.

Uptate - Miks ma ei blogi?

Esimene nädal!