24.01.2018 - kolmapäev aka lemmik trennipäev, aga trenni ma ei jõudnudki

Hey hey!

Mõtlesin, et kirjutan ühest toredast seiklusest. Ehk on ka teil huvitav lugeda ja mul tulevikus hea meenutada.

Tol päeval, nagu igal kolmapäeval, pidin minema trenni. Isa palus enne, et küsiksin, kas mõni trennikaaslane saaks mind pärast trenni koju tuua, mida küll tõenäoliselt ei juhtuks. H emal pidi olema õhtuks midagi teha. Okei, juu siis on midagi, ma väga ei tahtnud küsida ka. H isa viis mind naaberlinna bussipeatusesse ära. Õues sadas vihma ja bussipeatuses vihma käest varjuda praktiliselt pole võimalik. Buss pidi tulema 18.12 ja tiba hilinemisega siis tuligi minu buss X4. Vihma sadas ja ma olin nagu jess buss ning tormasin ruttu peale. Märkasin küll, et bussis pole üht natuke puudega poissi kes seal tavaliselt on ja ka bussijuhi vahetus ei toimunud, mis muidu alati sel bussil selles peatuses on toimunud. Vahet pole. Mõtlesin et ju see kord on siis nii. Istun maha ja tahtsin oma telefoni laadida, et ei peaks hiljem akupanka kasutama, sest ma ei viitsi seda pärast jälle laadida. Nii, USB augud bussil ei töötanud, aga õnneks ma teadsin, et mul on akupank kotis, nii et vahet polnud.
Tegelesin oma asjadega. Õues oli pime ja klaasid olid vihmast udused. Tee tundus kuidagi teistugune, aga ma täpselt aru ei saanud, mingil hetkel vaatasin aknast välja ja tundus ikkagi tuttav. Kui lõpuks oma asjad tehtud sain, hakkasin rohkem süvenema sõidule. Nagu juba öeldud, oli pime ja väga raske oli välja näha. Mõtlesin siis google mapi pealt järgi vaadata, et kus olen, sest arvasin, et varsti peaks juba minu peatus tulema. Siis ei suutnud ma seda mis nägin väga uskuda. Tegin korra uuenduse ja vaatasin uuesti, aga ikka sama koht. Suumisin suuremaks ja noo ma olin Abergavennyst päris kaugel. Okei, mäletasin väga selgelt  bussi ees kirja Merthyr Tydfil ehk teise suuna buss. Mul ei olnud väga naljakas, sest ma olin hetkel üle laskmas klubi trenni, mis toimub niigi ühe korra nädalas!!!! Ja seda enda lolli veas pärast. Number oli bussi ees juu õige ja ka bussi väljumis kellaaeg, aga vale suund. Okei õppetund, otsi alati ka kolmas tõend! Hakkan nüüd üli nahaalseks sellega. See polnud esimene kord mul pealegi, aga siis oli teises kohas ja teise bussiga.
Aga mis siis edasi teha? Vaatan, et olen Ebbw Vales, aga kas siis mõnes lambises peatuses maha minna? Vahet pole, vajutasin seda stop nuppu. Helistasin h emale, et ma nüüd siin ja mis ma teen? Ega ta ka midagi teha ju ei saa tegelikult, aga loota juu võib, et ehk tal on magical võimed. Vedas, et peatus oli Ebbw Vale bussijaam, mitte mingi suvaline peatus, arvestades kõiki olusid ja siinseid bussipetusi. Muidugi pole need bussijaamadki siin nagu Eestis. Mingit üksust ega midagi pole. Ebbw Vale oma oli niigi hea, et oli korralik varjualune ja kaitse vihma eest olemas.
Ma siis vaatasin, et mis teha ja kuidas tagasi saada. Kirjutasin veel treenerile, et kas mul on mõtet ikka trenni tulla, kui ma pool tundi hiljaks jään. Siis vaatasin, et bussi Brynmawrisse pean ootama üle tunni, aga Abergavennyisse sõitvat vähem. Otsustasin siis ikkagi trenni minna. Nägin bussijaama kõrval valgusfoori taga Brynmwari bussi, aga ma ei tea kas ta oli just bussijaamast tulnud või mis, tegelikult ei peaks ta siin olema praegu (vähemalt kellaaja järgi, aga nagu teada, võivad bussid alati hiljaks jääda). Ma oleksin saanud selle peale võib-olla isegi  minna, aga ma otsustasin juu trenni minna. Ja buss seisis tegelikult juu valgusfoori taga, mitte bussijaamas.
Vaatasin siis veel neid bussi aegu. Kuid telefoni aku hakkas tühjaks saama ja ma ei leidnud akupanka oma kotist??. Mul oli 1% akut. Ma isegi ei saanud aru kust kohast buss läheb, kas ma ikka olen õiges kohas. Kiiresti vaatasin  üle selle bussipeatuse nime kust peaksin peale saama, Inner Bybus oli nimeks. Kas see buss peatub ikka bussijaamas siis? Mul oli imekombel kotis veel teine telefon, millel on mu Eesti telefonikaart sees, aga teadsin samas, et see telefon võib ka tühi olla (iPhone saaab isegi väljalülitatult tühjaks lol). Õnneks polnud veel natuke akut ja vaatasin siis seda peatuse nime oma teisest telefonist ja Inner Bybus oligi Bus Stationi nimi, oeh.
Mu buss pidi väljuma platvormilt 3. Suumisin sisse ja otsisin kaardilt kus pool see olema peaks. Näen ühte, kahte, kuute, nelja, aga kus on 3????? Jaamades on õnneks bussiplaanid (teoreetiliselt peaksid olema juu). Käin nagu närvihaige ringi, aga midagi aru ei saa, ainult ühest bussiplaanist sain aru, aga see polnud Abergavenny suunale. Platvormide numbrid olid ka välja kirjutatud, aga ma ei näinud kolme kuskil. Leidsin kuue ja nelja ainult. Küsin ühelt mehelt siis, ta ka ei teadnud. Käisin veel ringi ja juba oligi minu bussi väljumis aeg. Nägin ühte tüdrukut veel bussijaamas istumas, küsin temalt, et kas ta teab kust läheb Abergavenny buss? Õnneks ta oli ka seda ootamas. Ma ei kujuta ette, mis oleks juhtunud, kui teda ei oleks olnud seal. Istusin maha ja rohkem midagi teha ei saanud. Tundsin ennast nii shokis ja mõtlesin reaalselt, et ma jäängi siia.
Mõlemal telefonil oli alles 1% akut ja panin nad võimalikult sooja kohta ning lootsin, et probleem laheneb bussis, sest seal peaks olema USB laadimise augud. Ootasin ja mõtlesin, et no mida ma siis teen, kui mul telefon päriselt ära sureb. Okei, teadsin, et bussid sõidavad ja kuidagi ma ikka saan koju. Aga isegi kui lähen trenni, siis kas keegi tuleb mulle pärast järgi? Mis siis saab, kui ma helistada ei saa. Kummagit telefoni ma soojast välja ei julgenud võtta ja nii ma ei saanudki host perele helistada, ega midagi teada anda. Tegelikult teadsin, et tänavale ma ei jää, aga lihtsalt ei tahaks teisi muretsema panna, kui sind kätte ei saada kuidagi.
Ootasin ja mõtlesin, et kui koju jõuaks tahaks lihtsalt nutta. Tegelikul ma isegi ei teadnud, et kas treener on midagi vastanud ja kas poole trenni pealt oleks imelik kohale ilmuda. Kõik lootused olid bussi ja USB augu peal. Tundsin ennast ikka nii kodutu ja eksinuna. Bussi ei tulnud ka ja ma kartsin, et äkki see tüdruk ikkagi ei oota Abergavenny bussi ja õige buss on juba ära sõitnud sel ajal kui ma alles otsisin platvormi. Mingi aja pärst ütles see tüdruk mulle, et see buss on ikka väga graafikust maas. Buss jäi lõpuks 25 minutit hiljaks. Ma ei tea, kas suudate ette kujutada, kui olete võõras riigis, kuskil linnas kus te pole mitte kunagi enne olnud ja õues on kottpime ning endal pole telefonigi, et uurida mis edasi saaks teha.
Õnneks polnud mul see esimene kord. Üks kord Pärnus olles tahtsin saada kesklinna Kaubamajaka juured, aga see koht mida juba pidasin kesklinnaks ei olnudki teglikut kesklinn ja peale seda istusin ka vale suuna bussile. Pidin siis teist bussi ootama ja rääkisin telefonis emaga. Olin siis ka suht paanikas või vihane. Sain bussile, aga see buss ei läinud sinna kuhu ma tegelikult tahtsin, nii et pidin ikka pärast kõndima. Jalutasin siis rõõmsalt, sest oli ilus päikeseloojang ja ma isegi ei märganud, et mul telefonil aku sai tühjaks ja üks hetk lülitus telefon välja. Teatsin, et mul on akupank. Aga mul oli kotis külm piim, mille ma just poest ostsin. Ja akupank oli täiesti külm ja tühi, vist selle pärast, et oli vastu külma piima ( see jummala ok, et koris piim). Ma olin isegi Eestis eksides täiesti paanikas. Umbes küll teadsin kuhu minema pidin ja nägin isegi tuttavat, aga tal polnud telefoni kaasas, et ma saaksin helistada sõbrannadele, kellega pidin kokku saama. Mu telefon oli tühi ja keegi mind kätte ei saanud. Siis mul oli ka tunne, et jäängi ööseks Pärnu tänavale. Ometigi olin Eestis ja abi oleks saanud igalt poolt küsida. Lõpuks tulid ikka pisarad silma.
Tänu sellele eelmisele kogemusele ma sinna ära ei surnud, aga siiski oli nii kehv olla ja lootusetu ning mitte mingit tuju polnud.
Oeh, lõpuks tuli see buss ja ma tormasin sisse. Bussis polnudki USB auke, kuigi isegi bussi peal oli kirjas, et sees on võimalus laadimiseks!!!! Võtsin oma teise telefoni välja ja lootsin, et see tühjaks ei saa. Vaatasin sealt bussi marssruuti ja sain teada, et see sõidab ikkagi läbi Brynmawri. Kuna buss jäi nii palju hiljaks oleksin trenni veel hiljem jõudnud. Ei teadnud mida teha. H ema saatis just sõnumi, et kas ma sain bussile, vastasin talle, et jah, aga ma ei tea mida edasi teha. Aga ta lahendaski mu probleemi, sest ütles, et nad ei saa mulle trenni järgi tulla. Nagu ma ennem mainisin, siis tahtis h ema kuskile minna ja nad kasutasid siis võimaluse ära, kuna mul trenni minek läks nagunii luhta. Tulin Brynmawris bussilt maha ja vaatasin mis kell mu järgmine buss tuleb. Selleni oli üle poole tunni aega. 
Mõtlesin mida siis teha? Minna poodi? Jalutada koju? Bussijaamas oli üks naine, kes enne bussis jube kõva ja kisendava häälega teksot üritas tellida. Ta pani iga sõna ette ja taha “my love” või midagi sellist. Takso ta siis vist sai. Bussijaamas veel helistas ja ütles, et ma lihtsalt annan teada, et olen nüüd kohal. See naine küsis mult, et mis bussi ma ootan? Ütlesin siis selle numbri ja ta küsis kuhu ma minna tahan. Ja siis ta lubas mind ka taksoga ära viia, et ei saa mind siia niimodi nüüd jätta. Ta tunneb end halvasti kui jätaks jne. Olin nagu eee okei. Ega ma juu ka ei tahtnud 30 minutit oodata, nii et läksin siis selle võhivõõraga. Õnneks see oli ju takso ikkagi. Küsis veel, kas ma olen Poolast. Ta on neljas inimene, kes seda mult küsinud on. Rääkis, et ta on pärit Blainast ja elab Swanseas ja et läheb oma boyfriendi juurde hetkel. Ja et see bussiliiklus siin on ikka nii halb. Ta nõustus minuga, et siin on veider aga ikkagi “alright” kõik alati “alright” Siis tuli takso ja see juht oli ikka hea selline tegija või nagu gängsta mees. Naine sädistas ja naeris ja siis mees naeris ka karuhäälega kaasa kuigi tegelikult nalja nagu polnudki. Vaatasin terve aeg kuidas taksomeeter jooksis, Blainasse oli £6 ning lootsin, et nad mind tagaistmel ära ei unusta. Taksosõit ja see naljakas naine tegi mu tuju paremaks. Kuigi ma haigelt põdesin ikka selle pärast, et nüüd trenn vahele jäi.
Sain õnnelikult koju isegi ja mulle öeldi muidugi ka kõik ilusad soovid kaasa.
Koju jõudes sain teada, et h ema tahtis kinno minna ja sellepärast ei saanudki järgi tulla. Rääkisin Silvanale oma päevast ja sellest, mis seiklus veel hommikul juhtus. Sellest ma vist praegu kirjutama ei hakka. Kohtasin üht Blaina kohalikku ja Silvy ütles, et see oleks teda kindlalt löönud seal. Ma ei tea kas võiks sellest kirjutada või ei?!? Hahaha

Sinisega Brynmnawr, kust bussile läksin. Kollasega kuhu välja sõitsin ja Punane kuhu tahtsin saada.

Selline seiklus oli mul ja Eestis ma vist mitu kuud ühtegi bussi näha ei taha. Siin ikka 3 bussireisi päevas on mu jaoks liiast. Okei, tegelikult see käib kah. Aga bussid on ajaraisk ikkagi. 
Järgmise korrani.


See you soon!
-Annabel

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Esimene nädal!

HELLOU!!!

Üle kuu aja juba siin - esimese kuu muljed