Üle kuu aja juba siin - esimese kuu muljed

Hellloou!


   Aeg on nii kiiresti läinud. Tegelikult oli natuke hirmus, kui mõistsin, et olen siin olnud juba kuu aega. Alguses ma vist rohkem ootasin, millal see aasta juba läbi saaks ning keel selge oleks, et saaks oma eluga Eestis edasi minna. Olen hakanud üsna ruttu end siin väga koduselt tundma. Võib-olla tänu sellele, et kodus olles käin ka tihti igal pool ära pikemalt ja mulle ei jõudnud kohale, et siia jään kauemaks. Tavaline, et ei näe sõpru mitu nädalat. Eriti ma ei igatse, aga mingitel hetkedel on selline tunne, et võiksid mu sõbrad ka siin olla. Kõige rohkem igatsen oma perekonda ja nendega koos tegemisi. Aga ega ma olen siin veel vähe olnud.

    Keel on küll arenenud ja kodus saan enamused asjad räägitud. Okei, vahest jookseb väga juhe kokku ja kuidagi ei saa seletatud, umbes paar korda on nii olnud. Kõvasti aitaksid kaasa inglise keele tunnid. Koolis saan küll käia inglise keele tunnis, kuid see on nagu Eestis eesti keele kui emakeele tund eksole. Ma ei saa aru, kuidas nad ei saa aru, et mul pole sellest abi, või siis saavad, aga paremat võimalust pole?. Hetkel on see seal nagu kirjanduse tund ka pigem ning nad õpivad eksamiks. Oleks, et nad teeksid harjutusi grammatikaga vähemalt või midagi. Kõige rohkem tunnengi puudust kõige tavalisemast inglise keele tunnist, saaks grammatikat õppida, see teeks mind enesekindlamaks rääkimisel. Tegelesin selle küsimusega ja nüüd võtan vähemalt mõned tunnid skype vahendusel Eestist, kuigi jah jälle see on kuuuluuuu. Kohalik organisatsioon pidi mulle ka kohaliku õpetaja ostima, aga ma olen väga kahtlev selles, mida nemad leiavad. Pere ütles, et siis vist nad peavad mu õpetaja juurde kohale ka viima, et see arvatavasti kuskil lähedal pole, nii et ma hetkel olen selles endiselt väga kahtlev. Lisaks pidi see vist ka veel tasuline olema. Eestist skype vahendusel oleks ikka kergem teha. Ma saan jutust enam-vähem aru, kuigi jah on palju-palju võõraid sõnu ja võõrastega on raske rääkida. Tundub kogu aeg, et keel ei arene üldse ja kuidagi uskumatu tundub, et kunagi saan vabalt suhelda. Järele mõeldes on mu keel siin ikkagi arenenud ja sõnavara on suurem, kui mõelda milline ma algul olin.  Olen palju-palju sõnu õppinud kasutades Ankit. Kirjutan sinna sõnad üles ja siis vabal hetkel saab korrata. Need on nagu sõnakaardid telefonis ja väga abiks mulle olnud.
   Probleem on mul lausete koostamisega ja kardan rääkida natuke. Võõrad ei saa minust nii hästi aru nagu host pere, nendega pole mul probleemi rääkida ja ma ei pelga eksida, tähendab ma eksin koguaeg ja ma saan sellest pärast ütlemist tihti ise aru. Tegelikult on keel arenenud selles mõttes hästi, et mis vaja saan räägitud, kui vaja otsin lihtsalt vajalikud sõnad valmis. Siin õppides jääb kõik õpitu mitu korda paremini meelde, sest saan kohe seda praktiseerida. Eestis aga õppisin ja tihti sain viie kätte, aga oli mul siis sellest kasu?
Pean tunnistama, et koolis oma klassivendadega ma üldse ei räägi, vastan ainult lühidalt. Nad ajavad tihti igasugu jama ka, nii et ma lihtsalt olen nagu appi mis lasteaed. Pean ikka hakkama nendega suhtlema ka, sest ega mul sõpru, kui selliseid pole.
      Ausalt öeldes olen rahul siin. Ma ei saa aru miks ma enne siia tulekut kartsin ja kurb olin? Ega ma väga ju ei uksunud, et ma läehengi, arvan, et oleksin suutnud veel lennukil ka ümber pöörata, aga ega seal ma väga midagi aru ei saanud mis edasi saama hakkab. Olen harjunud tihti kodust ära olema, nii siis mitte kodus olemine tundus tavaline. Tänu sellele ma arvan, et läks mul kohanemine ka hästi. Ja kui mu inglise keel oleks hea olnud siis ma ka ei oleks siin ning sellest oleks mul kahju vist, sest see aasta annab nii palju võimalusi näha ja õppida ning elu huvitavamaks teha. Nii et ma täiega soovitan mine ka sina. Esimeseks sammuks kõigest täida ankeet ja mine vestlusele ja see ei kohusta sind millekski veel. Sul on võimalus rääkida temaga ja esitada küsimusi. Mind arendas juba iga protsess, mida ma läbisin siia tulles. Enne vestlust olin ma ikka päris närvis, hetkel tundub see väga kerge samm olevat. Nii et klick siia.
    Mis siis veel. Mõned erinevused, näiteks kodudes on külm, mul 18,5C, okei ma olen sellega ära harjunud, aga mul Eestis on kodus 22-24C. Siin ma vajan ainult kampsuneid, kõik mu õhukesed riided, mis kaasa võtsin on jama. Muidu on  õues ka sügisel kuskil 15-19 C, nii et minul on mõnus. Kui peret kodus pole panevad nad toas temp.-i 15 C peale. :))) Ka koolis on külm, uksed on igal pool lahti, garderoobi pole, oleme õue riietega sees. Mina olen koolis tihti jopega või võtan selle hiljem alles ära. Okei jälle harjub ära. Kodus on veel imelik, et köögis pole õhupuhastit, suht norm, et elamine on vingu täis, kui süüa tehakse. Ma ei tea kuidas teistel kodudes on, igatahes nende tütre kodus ka polnud õhupuhastit. Võib-olla teistel on. Need ridaelamu majad on nagu meil tavalised kortermajad. Teises ridaelamu otsas on boksidel suured väljaulatuvad elutoa aknad.  Nii, et mul mingi villa koduks pole. Üks asi mida ma veel ei mõista on nende liiklus. Kes kurat käsksi ehitada nii pisikesed teed? Miks ei või teha laiem tee, et autod üksteisest normaalselt mööda saaksid. Teedel on teatud aja tagant sellised laiemad möödasõidu kohad. Või kui ei ole siis üks auto lihtsalt tagurdab, kuni tee läheb kuskil laiemaks. Osad teed ongi nii kitsad, et mingi valemiga mööda ei pääse ja tee ümber on tavaliselt hekk ka. Kiirtee ka, olen mitu korda sõitnud Cardiffist Abergavennysse kiirteed mööda. See tee on küll nagu kiirtee, aga ega seal kiiresti liikuda ei saa. See on ka imelik, et autod üle tee ei lase minna inimestel. Pead passima nagu loll ja ootama seda printsi valgel hobusel. 
Inimesed siin on ikka väga sõbralikud. Omavahel lihtsalt öeldakse ma armastan sind või nii. Aga ikkagi ei tulda nii palju ligi ja rääkima. Aga kui näiteks Eestis kõnnid ja keegi tuleb vastu, siis inimesed nagu vaatavad üksteisest mööda, aga siin naeratatakse vähemalt. Ikka inimesed on sõbralikud ja teretavad viisakalt. Imelik tunne on kui nad siin kogu aeg ütlevad nii hellitavalt, me räägime Eestis teistmoodi. Nii palju hellitavaid sõnu, näiteks poes öeldakse lovely või mitu korda on öeldud mulle beib.. Ma nagu eeee ma tulin lihtsalt piima ostma eskole.  Või kui koolis öeldakse brilliant või fabulous, ma nagu eee lihtsalt hea või hästi tehtud pigem. Üldse ei saa aru millal keegi kuri või rõõmus on või mida ta üldse mõtleb. Tean küll sõna, aga pole kindel kas nad ütlevad nii. Eks ma pean harjuma sellega kuidas nemad suhtlevad. 
  Koolis saan juba paremini aru, olen proovinud enamused uued sõnad pähe õppida. Tavaliselt hommikul on tunnid ja pärastlõunal treening. Koolis olen olnud tihti segaduses, aga tänu sellele siis võtsin julguse kokku ja saatis klassikaaslasele sõbrakutse facabooki ja see on mu elu päästnud siin. Ma peaks ikkagi rohkem klassikaaslastega rääkima ja teiste inimestega ka. Sellega olen rahul, et iga päev saab koolis trenni teha, aga me mängime põhiliselt saalis jalgpalli. Ka mängud toimuvad saalis. Klubi trennid on ühe korra nädalas ja üks mäng nädalas. Ma ei mõista, kuidas nad nii hästi mängida saavad, kui treenivad ühe korra??? Okei tegelikult paljud elavad kuskil kaugemal, nii et siis on arusaadavam miks nii. Treeneri esmamuljest olen ka üle saanud, tundub tegelikult väga hea treener olevat. Trennid on alati läbimõeldud ja kõik mängijad oskavad hästi mängida. Pühapäeval (8.10.17) oli Welsh cup ja ma ei tea miks, aga mind ei kutsutud sinna. See oli natuke imelik, ma ei arva, et ma nii halb ka nüüd oleks. Eelmisel pühapäeval sain 35 minutit mängida, kaotasime 5:0, aga see tiim oli ülikooli tiim ja treenib rohkem koos ning oli päris hea. Ma olin väga õnnelik, et mängida sain. Viimases mängus ma mängu ei saanud, aga me võitsime suurema skooriliselt.
    Hetkel mulle tundub, et see kool on siin ikka Eestiga võrreldes jamam, okei tegelt ma ei tea ka. Minul igatahes need klassivennad tikusvad niisama suht. Kui öeldakse, et midagi  on valmis vaja teha, siis mina teen ka. See on ju norm kui kodus teen, aga nad vist pole harjunud kodus midagi tegema. Ega ma ka kodus midagi ülemäära pingutanud pole. Igatahes jah, nad väga tööhuvilised pole. Ja no sixth formis on ka nii palju vaba aega ja vabu tunde. Aga ma olen väga õnnelik, et sporti õpin, sest see huvitab mind tõesti. Ma ei tahaks õppida seda mida Silvana, ma ei tahaks neid teste teha ja ma ei saaks midagi aru. Peale kauba on mul oma klass, teistel sixth formis seda pole, tunnis on nad lihtsalt nendega koos, kes ka sama aine valisid (iga õpilane valib 5 ainet). Aga siin vist tuleb mu elu kõige tihedam kooliaasta, ehk ma olen iga päev koolis, ma ei tea mis põhjusel ma siit puududa saaks. Ainult kui haige olen.

Asjad mida mina koolis õpin:

  • Sports Development 
  • Practical Individual Sports 
  • Anatomy and Physiology in Sport 
  • The Physiology of Fitness 
  • Fitness Testing for Sport and Exercise 
  • Assessing Risk in Sport 
  • Fitness Training and Programming 
  • Sports Coaching
  • Current Issues in Sports 
  • Nutrition
  • Practical Team Sports 
  • Exercise, Health and Lifestyle
  • Leadership in Sportinstruct 
  • Physical Activity and Exercise 
  • Psychology for Sports Performance
  • Analysis of Sports Performance
Mis ma vahepal veel teinud olen?
   Olen koolis käinud ja õppinud põhimõtteliselt. Vahepeal olen kurb. Kooli buss jõuab Brymwary enamasti õigel ajal, nii et me ei pea Silvanaga pool tundi passima (kui ei jõua, siis passime tavaliselt isegi rohkem, sest see järgmine buss hilineb alati) ja saame kohe järgmisele bussile minna, mis meid koju viib. Aga tee peal on teeremont ja vahest on ummikud, või buss hakkab hiljem sõitma, siis jääb ta ikka hiljaks. Näiteks see reedel (13.10) olin ma väga kuri, sest nii palju nõmedaid asju juhtus (buss ootas mind ja siis veel Silvyt kooli bussi parklas) ja tänu sellel jõudis meie buss hiljem Brywary, nii et ma oleksin pidanud ootama või võtma teise bussifirma bussi, aga ma pole vaimustatud maksma oma niigi kallile 4 nädala kaardile juurde. Nii et ma kõndisin koju 4,5 km. See on  kiirem kui oodata bussi ja see tegi mu tuju ka paremaks. Kuigi mingi rõve ilm oli, nagu sadas mingit asja alla, aga ei sadanud ka  ja siis autotee servas oli nii rõve kõndida.
    Veel vahepeal külastasime Cardiff City staadionit, see on kõige ilusam staadion mida ma näinud olen, kõik oli seest väga kena. Riietusruumis olid seina peal mängudest taastumise kavad ja joogid mida iga mängija peale ja enne ja treeningu ajal jooma peab ning tema higistamise tase. Muru oli ikka omaette klass. Kooli poistega oleme Cardiffis kaks korda mängimas käinud. Millalgi peaks turniir ka hakkama, ehk peaksime igal nädalal kellegagi mängima futsali. 
    Käisime Cardiffis teiste vahetusõpilastega kohtumas. Algul käisime poes ja no hinnad on siin poole odavamad üldiselt, ausalt. Jah tulge UK-sse shoppama! Aga noh pärast läks suht jamaks, mulle lihtsalt meeldib päevas palju teha mitte niisama tiksuda. Jäime rongist ka maha. Ma ei arvestanud, et õiget perrooni on raske leida ja Silvi pidi endale pileti kuskilt sebima, sest ta ei ostnud edasi-tagasi piletit, ma ei saanud aru miks. Igatahes väga kiire oli ja ta ostis pileti Newporti. Sellel polnudki tähtsust, saime selle piletiga rongijaama sisse ja rongis keegi ei küsinud piletit. Rongis inimesed laulsid ja rong oli täis ja rong oli väike. Igatsesin armsat Elronit koos Eesti inimestega :DD. Igatahes me ei osanud kuskile minna seal rongijaamas, meil oli aega 3 minutit, aga kelleltki polnud küsida. Iga rong võis meie rong olla. Lõpuks leidsime kellegi ja saime enam-vähem teada kust meie rong läheb ja siis jäime järgmist rongi ootama. Muidugi me ei teadnud millal meie peatus on. Teadsime peatuse nime küll, aga kust ma tean millal see on? Kõlaritest vist öeldi peatusi, aga ega ma neid ei kuulnud, lärmi oli palju. Lõpuks vaatasime millal me saabuma peakisme ja selle järgi üritasime olla valmis maha minema. 
   Veel käisime ühe Saksa poisiga Abergavenny lähedal asuval mäel, umbes tund kõndisime üles. Päris raske oli, sest see oli järsk. Tõesti ilus oli, see loodus siin on nii ilus ja teistsugune. Tipus läks väga külmaks, ma lõpus reaalselt lõdisesin juba. Alla tulek oli võib-olla isegi raskem, see ei võtud füüsiliselt nii läbi, aga reitel oli ikka koormus suur, et end kinni hoida maa küljes. Järgmisel päeval ja ka ülejärgmisel olid jalad päris valusad.
   Veel nädalavahetustel oleme külastanud ühte Castlit ja Bristolit Inglismaal. See linn meenutas mulle Tartut sest seal oli jõgi, sellepärast, ma arvan. Üldse oli ilus linn, seinamaalinguid oli palju ja linn oli päikeselisem, mitte nagu Wales. Ja nüüd viimati käisime Road tripil, nagu pere ütles :Dd. Tiksusime suht niisama erinevates linnades ja käisime poodides ning kohvi joomas. Ja ma ostsin endale Walesi lippudega jumpsuiti. Kodus oli mul tegelikult sellega isegi palav. Aga see suht lahe. Vaatasime veel seda ilusat loodust, mis siin on. Tõesti on sellega vedanud, elame rahvuspargi kõrval ja siin nii ilus, nad kogu aeg sõidavad meie jaoks läbi ilusate kohtade. Ja need teed läbi mägeda on nii ilusad ja igal pool on lambad:Ddd.

Mõned pildid (see piltide panek võtab mult terve igaviku, ma ei tea kas ma olen loll või see on programm loll) aga nautige:
Wale cake. -tegemist on rahvustoiduga, meenutab kuiva paksu pannkooki.
Perega ringi sõitmas Walesi linnade vahel.


Tavaline linn

Mina olen Walesi draakon ja Silvy lammas.
Meie Walesi jumpsuidid
Walesi rahvuslill nartsiss. Pere ütles, et pean seda rugby mängul kandma.
Bristolis mingil laeval
                                                Pildid mäest, kus me koos Bastiga käsisime.


Kui ma veel ei teadnud kui raske see mäkke minek on.

Cardiff City staadion
Kodutiimi riietusruum ja mu klassi jorsid :DD
Mängueelne pressikonverents with Anna
                                          Mu klassivennad kutsuvad minna Annaks ja mitte nagu Anna vaid Aaaaana

Raglan Castle
Surma pingil raudselt
                    Pildid ühest jalatuskäigust koos host perega. Ma üldse ei viitsinud minna, aga seal oli tõesti ilus.

Tavaline mäepealne tee.



Üks ilus vaade


Lõpetuseks Cardiff Met - Abergavenny FC mängu pilt
Vabandage mu keeleoskust, ma pole eesti keele tunnis kaua käinud :))) Loodan, et teile meeldis ja kui mingeid ideid on millest veel kirjutada või tagasisidet anda, siis jään ootama.

See you soon!
´-Anna


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mul on vaheaeg.

Uptate - Miks ma ei blogi?

Esimene nädal!